Väga raske on mööda minna kaubanduskeskuse ees lumisel maapinnal istuvast kerjavast naisterahvast. Eriti päeval, kui päike on ammu loojunud ja kraadiklaas näitab kahekohalist numbrit. Miinusega. Õues on nii külm, et ei tahaks seal olla sekunditki kauem kui hädavajalik on. Mind aga oli soe tuba ootamas.
Oleksin nii tahtnud vaest naist aidata, aga seekord ei osanud ja nii piinlik kui seda ka on endale ja teistele tunnistada, läksin ma temast mööda, nagu poleks midagi märganudki, endal peas keerlemas mõtted, kuidas ma oleksin saanud aidata ja põhjendused (loe: vabandused), miks ma seda ei teinud täna. Ma väga ei usu, et raha andmine selliseid inimesi aitab, sest täitsa vabalt võib olla, et kogu tuntud jäätisefirma papptopsikusse kogenenud teenistus kulutatakse millelegi ebatervislikule. See aga ei tähenda, et inimene peaks oma pahede ja pattude eest maksma surnuks külmumisega või mis? Kas tal üldse on kuhugi minna? Kuidas tema elu sellesse punkti on jõudnud? Kuidas ta sel õhtusel tipptunnil ära ei jäätu ühe koha peal istudes? Kas keegi läheb talle appi? Ja mis üldse aitaks teda?
Tahtsin oma kotist talle kohe midagi süüa anda, aga kuidagi kohatu tundus pakkuda külmal päeval talle mahlapakki. Või karbitäit mune. Või toorest liha ja teisi asju, mida ma ise seal külmalt ja ilma abivahenditeta küll süüa ei söandaks. Samuti olid mul olid mõlemad käed asju täis. Kaalusin ka talle Aarete Laeka kontaktide andmist, et ta vähemalt soojalt riidesse saaks. Alles siis, kui koju jõudsin, tuli pähe, et oleksin võinud ju end ikka kokku võtta, osta talle vähemalt kuuma teed ja sinna kõrvale mõne saiakesegi. Kodu ma talle pakkuda ei saaks ja rahagagi väga laiutada ei ole, kuid nii palju suudab vast igaüks meist hädavajajat aidata. Igatahes järgmine kord ma nüüd tean, mida teha, aga kõiksugused soovitused ja ideed ning lood teie kogemustest on oodatud.
P.S. Irooniline oli, et kodumaja trepikotta jõudes oli seal ees üks igavlev noormees, kes vastas mu “terele” vist ainult seetõttu, et ütlesin seda ignoreerimist mitte võimaldavalt valjult. Pilku aga oma telefonilt ta ei tõstnudki – justkui ei tahaks ta mind märgata. Aga märkama peab. Nii oma lähedasi kui ka teisi, kes on hätta sattunud ja võiksid vajada kõrvalist abi. Pealegi on aitamisest rõõmu nii abisaajale kui aitajale endale. Sellesse usume me Aarete Laekas kohe kindlasti ja rõõm on aina rohkemaid aidata.
Maria
