Mis kaalub üles materiaalsed väärtused?

Kolmapäeval oli meie jaoks vaata et veel imelisem talvepäev kui täna. Päike paistis, ma oli lõpuks talviselt valge ja meie suundusime suurema seltskonnaga Pärnumaale külla Halinga turvakodule ning toimetama külmkappi ühele toredale vanaprouale. Aga kõigest lähemalt…

Olime leppinud kokku toredate ajakirjanikega, et näitame neile lähemalt, mida me Aarete Laekas teeme ja miks – sest seda seletavad sõnadest paremini inimeste näod ja emotsioonid, kui neid raudselt aidata ja üllatada oleme suutnud. Ja seega läksime kõik koos abipakke ära viima.

Meie esimene peatus oligi Halinga turvakodu, kes on meid toetanud ja meisse uskunud algusest peale. Nendega teeme tegelikult kahepoolset koostööd. Meie viime neile selliseid asju, mida nemad vajavad ja saame vastu teisi, millest on vast kellelgi teisel rohkem kasu. Nimelt on Eestis päris palju inimesi, kes tahaksid aidata ja tihti tuuakse neile asju, mida nemad kahjuks kasutada ei saa. Selles turvakodus elavad pigem vanemad inimesed ja näiteks lasteasjad ning pidulikumad riided annavad nad kõik edasi meile. Samas on teisi inimesi, kellel neist asjadest ehk palju abi oleks ja need meie kätte toimetades ei lähe midagi raisku.

Tore oli näha näost näkku neid südamlikke inimesi, kes on enda elu pühendanud väetimate aitamisele, kohtuda Halinga turvakodu elanikega ja saada veidi rohkem aimu sellest, kuidas seal elatakse ning mida üks hooldekodu endast täpsemalt kujutab. Sealsed inimesed on loonud keskkonna, milles valitsevad rõõmsad toonid ja meeleolu. Enne äraminekut tegi südame soojaks ühe kohaliku elaniku kutse tagasi tulla, mida ka kindlasti ka teeme. Ja olles üle andnud värsked abipakid täis mugavaid koduriideid, mitte libiseivaid jalanõusid nii toas kui õues kandmiseks ja muud sellist, saime vastu suurema koguse asju kui ise kaasa toonud olime:) Lisaks äärmiselt heale sisetundele, nähes tõelist rõõmu õigesti komplekteeritud abipakkide üle.

Järgmisena pidime minema Pärnusse tooma ära särava noore neiu poolt annetatud külmkappi (aitäh, Ketlin), et viia see ühele abi palunud vanemale prouale ja tema pojale, keda on tabanud üks saatuselöök teise järel ja kes on veetnud terve viimase aasta ilma külmikuta. Kuna külmkapi eelmine omanik Ketlin ei saanud ise kahjuks meile seda üle anda, siis tuli leida mingi muu lahendus. Ketlin usaldas meid lausa oma kodumaja uksekoodiga, nii et käisime ja võtsime ise meie jaoks valmis pandud külmiku ära. Ka meile meeldib mõelda, et inimesed on ilusad ja head ning on rõõm tõdeda, et oleme mõne tegutsemiskuuga juba sellise usaldusväärsuse saavutanud. Aitäh, veelkord!

Aitasime siis külmiku proua Ivi juurde kohale toimetada ja rääkisime kohvitassi taga veidi juttu. Saime taas veidi rohkem aimu sellest, kuidas meil endil elus vedanud on ja et meie tegevusest on reaalselt kellelegi abi. Ühtlasi leidsid kodu kohe paar Halingalt kaasa antud teekannu, sest just selles peres tunti neist puudust. Näete, neid oligi kellelgi vaja. Lahkusime Pärnust seekord soojade kallistuste, paljude tänusõnade ning pisikese kingitusega. Need ongi põhjused, miks me Aarete Laeka lõime, oma aega ja ka raha sinna panustame ja millegi materiaalselt ehk kasulikuma asemel heategevusega tegeleme. Tunne, et oled saanud kedagi aidata, kaalub lihtsalt kõige materiaalse üles.

Kui ka sina tahad ühel või teisel viisil Aarete Laeka tegemistes kaasa lüüa, asju annetada, vabatahtlikuks tulla, transpordi osas vahel aidata või kaalud ise abi küsimist, siis võta julgelt ühendust. Meie telefonile 51 00 185 võid helistada igal ajal. Samuti võid meile kirjutada, meiega kodulehe kaudu ühendust võtta või meid Facebookist üles otsida. Meie toetuspood ja sorteerimiskeskus on avatud aadressil Videviku 31, Tallinn iga päev. Olete külla oodatud!

Märgata või silmad peita?

Väga raske on mööda minna kaubanduskeskuse ees lumisel maapinnal istuvast kerjavast naisterahvast. Eriti päeval, kui päike on ammu loojunud ja kraadiklaas näitab kahekohalist numbrit. Miinusega. Õues on nii külm, et ei tahaks seal olla sekunditki kauem kui hädavajalik on. Mind aga oli soe tuba ootamas.

Oleksin nii tahtnud vaest naist aidata, aga seekord ei osanud ja nii piinlik kui seda ka on endale ja teistele tunnistada, läksin ma temast mööda, nagu poleks midagi märganudki, endal peas keerlemas mõtted, kuidas ma oleksin saanud aidata ja põhjendused (loe: vabandused), miks ma seda ei teinud täna. Ma väga ei usu, et raha andmine selliseid inimesi aitab, sest täitsa vabalt võib olla, et kogu tuntud jäätisefirma papptopsikusse kogenenud teenistus kulutatakse millelegi ebatervislikule. See aga ei tähenda, et inimene peaks oma pahede ja pattude eest maksma surnuks külmumisega või mis? Kas tal üldse on kuhugi minna? Kuidas tema elu sellesse punkti on jõudnud? Kuidas ta sel õhtusel tipptunnil ära ei jäätu ühe koha peal istudes? Kas keegi läheb talle appi? Ja mis üldse aitaks teda?

Tahtsin oma kotist talle kohe midagi süüa anda, aga kuidagi kohatu tundus pakkuda külmal päeval talle mahlapakki. Või karbitäit mune. Või toorest liha ja teisi asju, mida ma ise seal külmalt ja ilma abivahenditeta küll süüa ei söandaks. Samuti olid mul olid mõlemad käed asju täis. Kaalusin ka talle Aarete Laeka kontaktide andmist, et ta vähemalt soojalt riidesse saaks. Alles siis, kui koju jõudsin, tuli pähe, et oleksin võinud ju end ikka kokku võtta, osta talle vähemalt kuuma teed ja sinna kõrvale mõne saiakesegi. Kodu ma talle pakkuda ei saaks ja rahagagi väga laiutada ei ole, kuid nii palju suudab vast igaüks meist hädavajajat aidata. Igatahes järgmine kord ma nüüd tean, mida teha, aga kõiksugused soovitused ja ideed ning lood teie kogemustest on oodatud.

P.S. Irooniline oli, et kodumaja trepikotta jõudes oli seal ees üks igavlev noormees, kes vastas mu “terele” vist ainult seetõttu, et ütlesin seda ignoreerimist mitte võimaldavalt valjult. Pilku aga oma telefonilt ta ei tõstnudki – justkui ei tahaks ta mind märgata. Aga märkama peab. Nii oma lähedasi kui ka teisi, kes on hätta sattunud ja võiksid vajada kõrvalist abi. Pealegi on aitamisest rõõmu nii abisaajale kui aitajale endale. Sellesse usume me Aarete Laekas kohe kindlasti ja rõõm on aina rohkemaid aidata.

Maria

Kas vaesuses ollakse ise süüdi?

Aarete Laeka meeskonnale sattus hiljuti ette üks üsna huvitav artikkel teemal, mida vaesed teevad teisiti kui rikkad ja kas nende vaesus ongi sellest tingitud või on olukord vastupidine – vaeseid iseloomustavad teatud omadused ja eluviis, sest neil ei ole teist valikut. Aga lugege ise, kes vähegi inglise keelest aru saab.

Kokkuvõtlikult võiks vist öelda antud artikli põhjal, et vaesusesse sattunud inimesed teevad mida vaja, et ellu jääda ja samas pürgib neist enamik selle poole, et ühel hetkel taas ilma teiste abita hakkama saada. Ei ole nii, et kõik vaesed on lollid, laisad ja joodikud. Vaesusel on palju põhjusi, kuid see artikkel kummutab statistikale tuginedes, et vaesed joovad pigem vähem kui rikkad ja teevad ka tihtipeale rohkem tööd.

Kuigi antud artikkel põhineb Ameerika statistikal, paistavad selle seisukohad üsna hästi ka Eestis toimuvaga klappivat. Meist igaüks võib kaotada ootamatult töö või inimese, kes on seni meie eest hoolt kandnud. Mõningad meist jäävad kodust ilma õnnetuse tagajärjel, teised põgenevad kurjuse ja vägivalla eest. Alles hakkame ju meiegi majanduslangusest taastuma ja see ei mõjutanud kaugeltki ainult vaeseid. Paljud ettevõtted läksid pankrotti ja seni heal järjel olnud perekondadel tuli õppida hoopis kitsamalt läbi ajama. Suur osa eesti mehi on läinud pere toitmiseks õnne otsima maade ja merede taha.

Mitte miski siin elus ei garanteeri, et meiega kunagi midagi sellist ei juhtu, sest me õppisime õigetes koolides ja headele hinnetele, tegime töö juures kõvasti ületunde ning olime toredad ja sõbralikud teiste vastu. Ühel hetkel võivadki meie ainsaks varanduseks olla meie lähedased ja kuigi nemad ongi need suurimad aarded siin elus, siis süüa on ikka vaja ja meie kliimas ei saa ka poolpaljalt ringi lipata. Samuti tahavad maksud maksmist, kui soovime, et katus oleks peakohal ja talvel toas soe oleks. Seega ei usu me, et kõik oma vaesuses ise süüdi on ja sellest ka üksi välja rabelema peaksid.

Meie meelest on õige aidata siis, kui selleks võimalust on. Aitamine ei tähenda kogu oma maise vara võõrale ära andmist. Vahel piisab ka julgustavast sõnast või ajast, mille pühendad teisele, hädasolijale sooja söögi või bussipiletiraha pakkumisest, kodus üleliigseks muutunud vanast külmkapist või jopest, millest oma lapsed on välja kasvanud. Anna see siis sellele inimesele, kel hetkel toda rohkem vaja on. Või paku inimesele natuke tööd – paljude eneseuhkus ei lubagi tasuta armuande vastu võtta. Sina ei jää ju sellepärast oluliselt vaesemaks, aga see tunne, et oled kedagi aidata saanud, on suurepärane. Proovige järele, kuidas on ise aidata. Me kõik oleme inimesed oma lugudega. Me kõik naerame ja valame samasuguseid soolaseid pisaraid vahel. Too kellegi näole uuesti naeratus ja hinge lootus, et läheb kergemaks!

MTÜ Aarete Laegas võtab vastu korralikke riideesemeid ja jalanõusid, samuti esmatarbekaupa ja kodutehnikat, mis toimetatakse konkreetse abipalunu vajadusi arvesse võttes esimesel võimalusel temani. Sina saad aidata!